Augustiks hakkasin ma kutsuma ühte otsekui ajamasinast välja astunud härrasmeest Soomes Porvoo linnatänaval. Olin hetkega lummatud ta loomulikust olekust, kuigi oma paljasjalgse koguga oli ta pigem nägemuse sarnane turistidest kubiseval linnatänaval.

Oli augustikuu ning õhus oli juba aimata saabuva sügise küpset kargust. Selles on oma melanhoolne võlu, mida ma armastan. Sügisel on lihtsalt uute tuulte hõng juures, ka siis kui koolitee juba aastate taha jääb.