Ma jumaldan vanalinnu ja nende väikeseid sopilisi tänavaid, minu fantaasia elab taolistes paikades täiesti oma elu. Ilmselt on oma osa selles ka lapsepõlves korduvalt külastatud Tallinna vanalinnal, mille piiril elas mu võrratu, daamilikke riukaid ja vingerpusse tulvil vanatädi Vilma ja mille galeriidesse ja kirikutesse „tiris“ meid õdedega käekõrval kaunis ja väärikas vanavanaema Hilda (mamma).

Ühele Bellagio tänavanurgale on sätitud armsad kohvikulauad. Silt teatab, et paiga nimi on „Vecchio Borgo“ (itaalia keeles: vana küla). Proua, kohviku kohal paikneval rõdul, paelub mu pilku. Oma kõhetu keha ja heatahtliku olekuga meenutabki ta ehk kõige rohkem just mammat. Tal on seljas mõnus, soe, suur, hall kampsun ning oma sama tooni kiharad on ta kenasti kõrva taha kamminud. Tema helge pilk on suunatud soojendava hommikupäikese poole ja aeg sellel hetkel otsekui seisaks …

Jätkub