Bougainvillea (pisut Eesti pärasemalt bugenvillea) on kaunis imelilleliste sugukonda kuuluv soojalembene taim. Lummava roosa pilvena püüab ta pilke ning meelitab imetlema. Olen ennegi täheldanud, et mu pildid jutustavad lugusid, mida ma esiti isegi ei tea. Kui veebruari keskel uue lõuendi üleni lillakasroosaks võõpasin, siis ma näiteks veel ei teadnud, mis sinna pildile edasi tuleb. Kuid selle tooni intensiivsus viis mõtted peagi saabuvale kevadele.

Joonistasin kavandeid ning meenus hetk mu esimeselt külaskäigult täditütre juurde Küprosele, kus ta seda kaunis keeruliselt kõlava nimega taime mulle tutvustas.

Mind lummavad väikelinnade kitsad tänavad ning välikohvikud, nii sai sinna “roosa pilve” alla ka üks laud ja toolid sätitud. Tegelikult ma tahtsin sinna mõnda inimest ka maalida, kes seda kirja laual lugeda võiksid või tassikese kosutavat jooki telliksid, aga kuidagi ei tulnud neid inimesi. Jätsin maali ootama ja kui ma paar päeva hiljem teada sain, et maailma on tabanud tohutu koroonaviiruse laine ja olukord on üha tõsisem, siis tundsin, et see seletab minu jaoks ka inimeste puudumist pildil.

Kõik rekvisiidid on otsekui paigas, lilled õitsevad, lauad-toolid on välja tõstetud, aga näitlejad ei astu lavale. Selle pildi valmimise järel kirjutasin sinna juurde ka lause: „Loodan südamest, et see olukord laheneb ruttu ja parimal võimalikul moel, et me inimestena suudame säilitada tasakaalu ning hingerahu ja jaksame rohkem hoolida olulisest. Ja loomulikult, kes on sunnitud kodus istuma, siis kasutage seda võimalust ka näiteks maalimiseks, joonistamiseks, kirjutamiseks, lugemiseks,…“ Aeg muidugi muudab sõnade sügavust, aga mõte jääb suures plaanis samaks – leidkem see rahupaik endas.