See lukkudest, võtmetest ja ustest inspireeritud joonistus on loodud lukufirma Lock Force sünnipäevakingituseks.

Kui ometi oleks üks kuldselt särav võti, mis avab kõik soovitud uksed! Kas ei soovi mitte igaüks meist seda aegajalt? Samas ikka lohutatakse, et kui kusagil sulgub uks, siis avaneb teisal jällegi aken…

Vahel on aga lukuaugust piiludes avanenud vaatepilt niivõrd paeluv, et mingit akent ei ole meeles otsidagi. Sel hetkel oleme ise otsekui lukus maailma võimaluste eest. Tegelikkuses on teisel pool ust lisaks neile lukuaugus nähtud ahvatlustele veel palju muud ja tuleb päris palju vaeva näha, et fookus paigal püsiks. Vahel võib see eksitav olla, et no ma nägin ju ühte kaunist daami, miks see mets siin ees on?! Aga selline vist ongi elu, et kaugelt vaadates tundub kõik ahvatlevam ja tuleb püüda märgata neid rikkusi ja varandusi, mis meil juba käes on.

Üks päev hakkasin hommikul tööle minema ja leidsin trepikoja põrandalt väikese võtmekese. Mulle tundus, et see peab kindlasti mingi sümbol olema. Analüüsisin seda leidu nii- ja naapidi täiesti veendunult, et ilmselt olen ma ennast elus millegi suhtes lukustanud ja pean nüüd sellest aru saama. No ja siis ma jõudsin õhtul koju, võtsin oma võtmekimbu ukse ees välja ja nägin, et see väike võtmeke oli mu enda oma olnud, lihtsalt kuidagi maha kukkunud.

See pani mind mõtlema, et kõik võtmed elus on meil tegelikult juba olemas, lihtsalt tuleb neid märgata osata, ei tasu end maailma eest lukku panna.

(2021.a ehk üks aasta hiljem)

Märkan vahel oma pilte vaadates tagantjärele mingeid imelikke kummalisi seoseid. No näiteks suu luku-teema. Tuli ju napilt kuu peale selle pildi loomist suur üleilmne koroonakriis ja sellega seoses ka lukustus (inglise keeles lockdown) ja kõik ootavad oma kuldset võtit, mis taasavaks need uksed, millest praegu saab vaid ahvatlevaid pilte läbi lukuaugu näha ja kui uks lahti teha, siis paistab ainult sünge mets…