Külastasin Noblessneri sadamalinnakus paiknevat stuudiot “Föön” esmakordselt 14. veebruaril – valentinipäeval. Ilm oli sombune ja sulalumest moodustunud känkrad vaheldusid porijää loikudega. Otsekui purskuv veri tungisid sellest hallist massist maapeale erepunased tänavalaternad. Loikudelt peegeldus nende värvi. Taamal, tänavafooni lõpus loksus talvine meri, vastaskaldal siramas eredad tulukesed. Taevas paistis selles valguses erakordselt sinine. Tajusin ta sinas lootusesõnumit kaamose küüsis tuksuvatele põhjamaistele südametele.

Tänaval ei kõndinud peale minu mitte kedagi.

Ei, siiski, üks kiirustav noormees lippas majade vahele.